Mida teha hirmuga

 

Me kõik tunneme aeg-ajalt hrmu. Mõnikord on see tunne põhjendatud, kui olukord kujutab reaalset ohtu meie elule või tervisele, kuid üsna sageli on siiski tegemist illusoorsusega – oleme ise oma kujutlusvõimet kasutades maalinud olukorrast kõhedusttekitava pildi, selle mõju alla sattunud ning siis lubanud sel haarata ja halvata kõik oma meeled.. Kuigi hiljem saame aru, et see tunne on põhjendamatu, on sel hetkel see ometi nii reaalne.

Lisaks hirmule - abstraktsele või reaalsele - võime aeg-ajlt kogeda ka teatud seletamatut ärevust. Nagu paljud vaimsed õpetajad siin-seal selgitavad, on see meie vanade allasurutud, ka eelmistest eludest pärit või hoopis kollektiivteadvusest üles korjatud tunnete või emotsioonide vabanemine. Praegusel energeetiliselt aktiivsel ajal võime me kogeda sündmusi, mille ülesanne ongi käivitada meis mõni vana allasurutud emotsioon, et sellele siis valgust heites ja seda teadvustades emotsioonist vabaneda. Praegused energiad ilmselt soosivad ka seda, et tundlikumad meist kogevadki teatud meeleolu või tunnete kõikumisi, mis mõnikord hirmuna defineeritud saavad. See, mida ärevuse või hirmuna kogeme, on ju tegelikult puhastus - elu pakub mingi olukorra, mis meis vana allasurutud emotsiooni äratab, et me sellele lõpuks ometi otsa vaataks ja armastusse saadaks.

 

Kohtumine kitsega

 Suvel pikemalt Kreetal olles kogesin minagi erinevaid olukordi, mis minus esmalt seletamatut hirmusegust tunnet tekitasid, kuid olukorrale rahulikult ja teadlikult otsa vaadates mõistsin, et hirmuks pole põhjust ning minu võimuses on oma tundeid juhtida.

Kord ühes mäekurus matkates nägin ühe järsaku peal kitsi. Neid olid palju, nad olid päris suured ja mulle tundus, et nad ka liiguvad minu poole. Olgu etteruttavalt öeldud, et hiljem nägin ma looduses liikudes palju kitsi, sest kitsed on lisaks lammastele olulisimad koduloomad ja liiguvad päevasel ajal vabalt mägedes ringi, süües värsket rohtu, pöösaid ja meie mõistes ravimtaimi, ning lähevad juhtoina juhatusel õhtupoolikul koju, blokeerides osadel teedel mõneks ajaks ka liiklust.

Tookord aga mäletan, et mu esmane emotsioon neid loomi nähes oli hirm - ikkagi ettearvamatud suured loomad. Veidi aja pärast sain aru, et sama palju või rohkemgi kui minul neid, on neil põhjust mind karta. Või siis mitte karta. Seejärel tuli kuskilt küsimus, et miks peaksin mina neid kartma? Sain aru, et see on täiesti abstraktne hirm minu sees, millel pole reaalsuse peegelduses mingit alust – kitsed on lihtsalt hõivatud oma igapäevase tegevusega, rohu söömisega, ja neil pole vähimatki huvi minu tegemiste vastu. Ning sama kergelt see hirm ka läks. Aitäh kitsed, et aitasite sel pinnale tulla ja lahustuda!

Kas oled ka sina kogenud, et tunned justkui inertsist midagi, mis näib olevat salvestunud otsekui mingi vana uskumuse toel, millel aga tegelikkusega mingit seost ega põhjust pole?

 

Hirmudest läbi

Teine olukord aga, mida kogesin, räägib sõna otseses mõttes hirmudest läbi minemisest.

Kord ühel kaunil mereäärsel matkateel kõndides nägin ühe kalju juures justkui üht kaljusse sisenevat avaust, mis nägi välja nagu tõeliselt eheda koopasuu Olin kindel, et sealt läbi ma ei lähe - ei tea ju kui pikk see tunnel on ja mis on seal sees ja mis teiselpool. Olin just koopasuust pea sisse pistnud, kui kuulsin hääli vastu tulemas. "Ei, see ei ole pikk tunnel, mine julgesti, ja teiselpool on väga ilus vaade," julgustas mind vastutulnud seltskond. Kuigi olin telefonil taskulambi sisse lülitanud, oli koopasisemus kottpime. "Tule, ma juhatan sind edasi," lausus üks seltskonnas olnud meestest mu suureks rõõmuks. Mõtlesin, et ilmselgeltlt oli mu soov teekonnale asuda nii ilmne, et ta võttis mind nõuks poolele teele juhatada. Kõndisime kummargil läbi tunneli, mina vaid usaldamas suurt Elu. Kui tunneli otsas valgus paistis, jättis mees mu sinna ja põõrdus tagasi. Mina sain auhinnaks oma vapruse eest aga kauneid vaateid imetleda - seda nii mere suunas kui ka tohutu aukartustäratava kuruseina jalge ees. Tundsin äkki, kui tühised ja mõttetud on kõik hirmud. Milline kingitus avaneb meile, kui sõandame neist läbi tulla. Jah, mõstsin, et universum oli selle seltskonna julgustuse näol mulle poolele teele vastu tulnud. Seda enam ei oleks minu olnud õigust sellise võimaluse avanemisel põnnama lüüa.

Siin pildil on näha üks väiksem tunnel, mida läbida ei olnud enam eriline julgustükk.

Kuid mul tuli ette võtta ka tagasitee läbi pimeda tunneli. Lülitasin taskulambid sisse nüüd oma mõlemal telefonil ja asusin teele. Kuigi valgustatud oli vaid jalgeesine ja koobas käändus kuidagi nii, et läbimist vajav pime osa oli pikem kui teistpidi kulgedes, tundsin ma ometi seletamatut kindlustunnet. Ja peagi paistiski tunneli otsas valgus! Milline kergus ja rõõm! Tunnelist väljudes tundsin, justkui olin tunnelisse jätnud kõik oma pimedad osad - just need mõtetud ja abstraktsed hirmud, mis mind aeg-ajalt külastavad, kuid mis äkitselt oma jõu kaotanud olid. Lihtsalt neid polnud enam, sest tunnel oli nad justkui endasse neelanud ja kõiksusesse transformeerinud. Tundsin nii ehedalt, mida tähendab hirmudest läbi tulek.

Lisaks hirmudele olid läinud ka kõik klammerdumised. Ma ei tea, kuidas on edaspidi või kas nad tulevad tagasi, aga sel pimedusest väljumise hetkel tõesti tundsin nii. Tundsin end justkui füüsiliselt kergemana, sest polnud enam seda, mis oli seni olnud koormaks.

Küllap aitas hirmude haihtumisele kaasa ka taotlus selleks. Jah, ma väljendasin kõiksuse ees soovi vabaneda oma klammerdmistest ja sellest, mis ei lase veel realiseeruda mu kõrgemal potentsiaalil. Otsustasin, et lasen lahti kogu valust ja kannatustest. Tundsin, et see valu ei olegi mina, vaid et minu sees on justkui mingi konks, kuhu kõigel välisel lihtne end külge haakida. See konks on justkui osa minust ja minu väest, mida olen maailmale laiali jaganud ja ise imestanud, miks end aeg-ajalt nõrga või jõuetuna tunnen. Mõistsin, et samahästi kui olen seda väge loovutanud, on minu võimuses ka see tagasi kutsuda ja taas enda omaks teha. Saan selle sisemise konksu endasse tagasi tõmmata ja laadida kogu oma sisemise väe ja valgusega, saan sinna ümber kujustada kaitsva valgussõõri, mis iga võimaliku uue väljakutse korral mulle mu jumalikku jõudu meenutaks.