Vooluviis

  Olen täheldanud, et see, kas on hommikul tahtmist voodist üles tõusta, sõltub paljuski sellest, kas on vajadust end kuhugi minekule sättida või mitte. Kui silmi avades meenub peagi eesootav kohtumine, mis oma olemuselt toredate kilda liigitub, on särtsakas algus päevale loodud. Justkui oma vajalikkuse tunnetamine siin inimkoosluste virrvarris, kus pelgalt oma olemasolu ja loomuliku kulgemisega on võimalik panustada suhtluse abil loodavasse ja tunda sellest tekkivat tänulikkkust juba ette. Kui aga terendab päev, mille struktuur ja seda toetav tegevus või olemine on puhtalt spontaansuse sünnitada, võib päeva koidikul kogetav meeleolu olla nii ja naa. On päevi, kus kontakt oma loojaolemusega on tugevam ja seega ka mõistmine sellest, et tundele eelnev mõte on tegelikult enese valida, on kohal. See on see sisemine distsipliin ja teadlik fookuse hoidmine, mis kindlalt püsides tugevneda saab ja sarnast – meeldivaid kogemusi – juurde võib tõmmata. Olles aga lubanud meelel lappama minna

  Oleme kõik kuulnud öeldavat, et “Kõik on üks” ja “Kõik on kõigega seotud” või et “Kõik, mis teed, teed endale.”   Mida aga see laiemas plaanis tähendab? Kas sellele võiks anda või sellest otsida mingit sügavamat või erilisemat tähendust ka tänases koroonamaailma kontekstis? Oleme ju nõrkemiseni lugenud ja kuulnud arvamusi, pikemaid ja lühemaid arutlusi teemal, kuidas praegune aeg on meile kui kingitus, mis sunnib peatuma, endasse vaatama ja küsima, mis on see miski, mis on just minu eriline anne, mida olen tulnud siia maailmaga jagama ja mis mind ka piisava küllusega varustada võiks. Mis on see, mida tehes olen õnnelik ja rahul nii mina kui ka kõik kaaskondsed mu ümber, kes minu loodust osa saades tunnevad   end samuti puudutatuna energiast, mida mina oma loomingusse – tootesse, teenusesse või tegevusse - pannud olen. Olles kontaktis elu pausiga, selle vaikuse ja seisakuga enda ümber ning lubades sellel ühineda oma sisemise vaikusega, saan kuulama hakata neid sosinaid, mis m

  Jagan sinuga oma haigetumise ja sellest tervenemise lugu. Laias laastus saab öelda, et minu kogemuse lugu on tervise lugu. Loomulikult on see kriisikogemuse lugu sisaldanud endas ka erinevaid isiksuslikke-, maailmavalu- ja suhtekriise, kuid kuna parasjagu mingis kriisikogemuses olles on mul puudunud oskus neist ennastsäästvalt ja mõistliku aja jooksul välja tulla, said nad kulmineeruda tervisekriisiks ehk haiguseks. Minu füüsiline keha andis alla 2019 aasta aprillis. Olin siis tööl Tuneesias Djerba saarel. Mis mind rivist välja lõi, oli palavik ja kõikehõlmav ning lõputu väsimus. Tundus, et ei mingi kogus unetunde ega ka lihtsalt horisontaalasendis veedetud aeg ei suuda tuua mulle kübetki energiat ega jõudu. Jah, läbi kannatuse sain oma tööülesannetega hakkama. Kui analüüsid näitasid suurt põletikku nii südames kui maksas ja mu silmavalged ning nahk kollaseks läksid ja mind samal ajal jooksutati erinevate uuringute vahel, selle asemel et mingeid ravisoovitusi jagada, otsustassin