Minu tervise lugu

 

Jagan sinuga oma haigetumise ja sellest tervenemise lugu.

Laias laastus saab öelda, et minu kogemuse lugu on tervise lugu. Loomulikult on see kriisikogemuse lugu sisaldanud endas ka erinevaid isiksuslikke-, maailmavalu- ja suhtekriise, kuid kuna parasjagu mingis kriisikogemuses olles on mul puudunud oskus neist ennastsäästvalt ja mõistliku aja jooksul välja tulla, said nad kulmineeruda tervisekriisiks ehk haiguseks.

Minu füüsiline keha andis alla 2019 aasta aprillis. Olin siis tööl Tuneesias Djerba saarel. Mis mind rivist välja lõi, oli palavik ja kõikehõlmav ning lõputu väsimus. Tundus, et ei mingi kogus unetunde ega ka lihtsalt horisontaalasendis veedetud aeg ei suuda tuua mulle kübetki energiat ega jõudu. Jah, läbi kannatuse sain oma tööülesannetega hakkama. Kui analüüsid näitasid suurt põletikku nii südames kui maksas ja mu silmavalged ning nahk kollaseks läksid ja mind samal ajal jooksutati erinevate uuringute vahel, selle asemel et mingeid ravisoovitusi jagada, otsustassin vastutuse oma tervenemise eest enda kätte võtta. Tänu teadlike sõprade toetusele, kes mulle interneti teel toeks olid, mõistsin, et esmane on oma keha puhastada toksiinidest. Tegin seda juues eeterlike õlidega rikastatud vett ja tarbides mulle Eestist saadetud preparaate. Mõistsin, et ennekõike pean ma tegelema minusse ladestunud emotsionaalsete toksiinidega. Teame ju, et keha on alati viimane, mis haigeks jääb, et hing on tegelikult see, mis esmalt lõõgi alla satub. „Kui palju olin mina oma hinge maha salanud ja iseendale vastu elanud?”, oli küsimus mida endalt küsisin.

Kuigi minu tervenemisele aitas kaasa mu laste küllatulek ja ühine ajaveetmine, kus mõistsin, kui olulised on koosveedetud ühised hetked ja kui paljust ma end lahusoleku ajal ilma jätnud olin,

hakkasin sügavamalt enesereflektsiooniga tegelema Tuneesiast Eestisse naastes. Veetsin põhimõtteliselt kaks suvekuud suvilas õunapuu all sügavas sisekaemuses, kus muuhulgas olin ka endale tänulik, et lapsed koos kaasadega endale külla kutsusin, sest märkasin kohe, et mu keha hakkas tervenema, kui hing sai kosutust.

Oma intensiivse sisevaatluse käigus mõistsin, et sellised nö kroonilised hädad ei teki üleöö, et haigus idanes mu kehas pikki aastaid, kuid vallandavateks teguriteks olid suur üksindus, pikaaegne eemalolek kodust ja igatsus laste järele, samuti oma eelmises töösihtkohas Egiptuses kogetud töökiusamine ja intriigide ohvriks olek. Jah, ma tean, et mu avatud ja siiras olek võib olla nii köitev ja kütkestav, sama palju ka kadedust ja intriigitsemist tekitav, kui teistel asjaosalistel vastavad omadused puuduvad. Tagasivaates nägin, et mitte alati ei olnud ma käitunud kooskõlas enda sisemise tõetunnetusega, seda eriti juhul kui see eeldab ümbritsevaga vastuollu minekut. Nägin enda argust ja eelkõige hirmu – hirmu, et mind ei võeta omaks kui ma massi ei sulandu; hirmu, et mind tõugatakse ära, kui ma julgen olla teistsugune. See nägemine ei tule kunagi siis, kui oled olukorras sees, vaid alati hiljem. Olen rõõmus, et oma tervenemisprotsessis julgesin endale ausalt otsa vaadata ja näha kogu olukorrast laiemat pilti, julgesin vaadadta tervikut ja oma osa selles. Usun, et see on ka minu tugevus – kogeda veelkord, küll mõttes, aga täie teadlikkusega kogu valu, mis võimaldab selle läbi armastuse pöörata iluks ja leppimiseks. See leppimine saab olla ilma igasuguse kahetsuseta, sest põhineb taipamisel, et ilma valuta ja sellest läbitulekuta ei oleks see ilu saanud ilmneda.

See pusle kokkupanek, mida siis suvilas Maaemaga ühenduses olles oma teadvuses läbi viisin, viis mind aastate taha, kus nägin, et kõik on omavahel seotud ja üks sündmus viib alati teiseni. Nägin ennast väikese tüdrukuna, kes tundis küll suurt hoolitsust ja armastust, kuid mitte alati tingimusteta aktsepteerimist. Nägin oma tõrjutust koolieas ja sellest võrsunud väärtusetust, pidevat ja kõikehõlmavat tunnet, et „mina pole piisav.” Enesehinnang, mis sellisest olekust tekkida saab, on paraku miinunsmärgiga ja enesekindlus tundmatu mõiste. Nägin oma pikki abieluaastaid, kus tundsin end Emana, kuid mitte Naisena; kogesin veelkord valu, kui meenutasin oma ponnistusi abielu päästa ja panna toimima miski, mis nii pikalt olemuslikus surmas oli.  Täna, olles tagasi oma väes, tean, et tollal juhtis mind puudusteadvus ja hirm ilma jääda. Me teeme oma valikuid iga hetke parima äratundmise kohaselt, mistõttu jääb üle tõdeda, et iga valik on parim just selles ajahetkes ja hüppelaud uuteks väljakutseteks. Olen tihti mõelnud, et elu võiks olla kerge ja rõõmus, kuid täna tean, et see kergus ja rõõm on vaid otsuse taga. Küsimus on vaid selles, millal oleme valmis selle otsuse tegema ja kas see otsus on üldse võimalik, kui usume, et terve maailm on süüdi minu valus ja vaevas; et elu on see, mis meiega juhtub, või oleme ise oma elu loojad. Olen lõputult tänulik sellele suvele õunapuu all, kus reaalselt kogesin Maaema tervendavat väge, seda jõudu, mida annab kontakt puujuurtest väestatud koduaia maaga. Tervendus toimis, kuna usaldasin kõike, mis minuga toimus, ka seda, mida mõistus murettekitavaks klassifitseeris, olgu see siis südame puperdamine või juuste väljalangemine. Usaldasin, kuna uskusin oma siira palve ja taotluse jõusse. Mõistsin, et kõik juhtub põhjusega ja et sügav hingeline tervenemine poleks olnud võimalik ilma kehalise haiguseta kui võimaluseta sügavaks sissevaateks. Jah, ma ka paastusin ja sõin enamasti toortoitu sellel suvel, kuid tean, et suurim puhastus toimus hinges läbi aktsepteerimise ja vabakslaskmise. Nägin ja kogesin veelkord kõiki neid olukordi, kus ma ei olnud elanud oma kõrgeima ja sisima tõe järgi, olin teinud ennast väikeseks ja tähtsusetuks ja salanud maha oma tõelised soovid ja unistused. Ainult tänu sellele kogemusele tean, kui oluline on olla ühtne oma mõttes, tundes, teos ja sõnas.  Läbi kogemuse tean, et end maha salates ja hinge kaotades, kaob varsti ka keha – just selline on tunne, kui elujõud sinust välja voolab.

Oma panuse minu haigestumisse andis ka isa surm 2018 aasta alguses, mida tajusin samuti kui eluenergia välja voolamist endast, sest sellega katkes suguvõsa energia ja toetuse pealevool ja minust sai iseenda jõuallikas. Oskamatus ennast ise väestada ja leida sisemist ressurssi iseendas andiski tagasilöögi ja lein vaid süvendas niigi suurt hingelist haprust. Leinaga seoses kogesin ka suurt enesesüüdistust ja -haletsust.  Võisin tollal lõputult kurta sõbrannadele ja elada üha uuesti läbi kõiki „oleks”eid ja „poleks”eid. Täna aga tean, et iga hing valib kehastumiseks just nii pika aja, kui tema kokkulepe kõigekõrgemaga ette näeb, mõistuse loodud konstruktsioonidel ja ilusioonidel pole siin jätkusuutlikku rolli.

Olen endale tänulik, et taipasin seoseid oma haiguste ja elusündmuste vahel. Teatavasti süda on ju armastuse organ. Nägin selgelt, et olin ise oma südame haigeks elanud, olles pidevas armastuse puuduses. Olin ju tollal uskumuses, et teine inimene on see, kes armastust annab, mitte et ise oled oma armastuse allikaks. Olin lõiganud end ära nii oma väest kui ka mõistmisest, kust see vägi tagasi saada. Olin lubanud endal lõputult haiget saada – nii abielu lahutusele eelnenud pingelisel ajal, nii kodust välja ja seega lastest eraldi kolides, kui ka oma armastussuhetes.

Ja maks teatavasti on ju organ, mis filtreerib toksiine – nii füüsilisi, aga mitte vähem tähtsana ka emotsionaalseid. Ja just neid ma sel haigestumise hetkel täis olingi. Öeldakse, et maks on organ kuhu salvestub väljaelamata viha ja et väljaelamata kujul muundub ta reaalses elus kurbuseks. Just sellest lõputust seletamatust kurbusest ma pikkade aastate jooksul läbiimbunud olingi. Seda teadvustades on hea näha neid kohti, kus kurbus on õigustatud ja kus ta muutub enesehaletsuseks ja ohvri rollist tulenevaks mustriks.  Seda taibates on kergem seda mustrit murda ja mõista, et kõiki tundeid tuleb küll tunda, kuid neisse ei ole vaja kinni jääda. Just seda ennasthävitavate tunnete lõksu kinnijäämist ma viimaste aastate jooksul praktiseerinud olin ja seega ka oma tegevusega endale haigused loonud. Olin elanud justkui hallis, negatiivsete tunnete poolt hõlmatud alas, kus olid blokeeritud kõik juurdevooluteed rõõmule ja enesejaatusele. Täna tean, et negatiivseid tundeid ei tohi karta, sest neist läbi minnes avalduvad hoopis uued ja rikastavad horisondid, mis muidu muremägede varju oleks jäänud.

Tänasel päeval on mu maksanäitajad täiesti normis ning südame eripära stabiilne. Oma igapäevaste valikute, mõtete ja tunnetega loon endas seisundit, mis hoiab mind paremas tervises kui iial varem,