Vooluviis

  Mõtisklen, mida tähendab, kui õeldakse “Iga algus on raske.” Kas ta peab olema raske, kui teed seda, mis meeldib ja mida armastad?   Kuid seda tehes tulevad ometi vahel ette takistused või raskused.. Miks nad tulevad ja mida nendega teha?   Räägitakse ju nii palju, et kõik peab tulema kergusega. Kas pideva kerguse puudus on alati märk, et asi on vale? Tegelikult on ju kõik siin elus nii nagu on. Meie oma duaalse maailma hinnangutega oleme neid nimetanud headeks või halbadeks, vastavalt sellele kuidas meie subjektiivne tunne seda olukorda käsitab – kas see olukord soosib meie ettevõtmist ja puhub hoogu juurde või on meil tunne, et peame justkui vastutuult kõndima. Usun, et see on lihtsalt universumi test, kui tugevalt me oma soovi järele minna soovime, kui väga seda ihaldame, millele pühendunud oleme. Sest see on ju universumi seadus, et igale jõule hakkab kohe mõjuma vastandjõud – nii hoiab universum end tasakaalus. Küsimus ongi, kas meie tahe on suuteline ületama seda vastandjõu

  KUI MEELEOLU SÕLTUB ILMAST   Oleme sageli kogenud, et vihmase ja sompus ilmaga läheb ka tuju alla, motivatsioon tegutseda on madal ja energiat on vähe. Paneme oma morni meeleolu ilmale süüks ja tunneme tihtipeale ka süütunnet, et päeval õiget minekut pole. On ka inimesi, kes väidavad, et oleme kõiges oma reaalsuse loojad – peaksime suutma ise oma enesetunnet kujundada ning et kui meie sees on rõõm ja rahu, ei tohiks väline maailm ja ilm seda justkui mõjutada. Kuidas on siis lood tegelikult? Loomulikult on arvamusi nii palju, kui on inimesi, kuid üks võimalus olukorda vaadelda on teha seda loodusrütmide seisukohast. Kui lähtume sellest, et inimene on osa loodusest, siis mõistame, et ta on mõjutatav kõige looduses toimuva poolt.   Meie keha kui osa mateeriast teeb loodusega koos kõiki protsesse kaasa – kui paistab päike, oleme sama säravad ja kui taevas on hall, on ka meie meeleolu sarnane. Kuna kehas toimuvad protsessid mõjutavad teadvust, siis ongi nii, et füüsiline loidus