Kui meeleolu sõltub ilmast

 

KUI MEELEOLU SÕLTUB ILMAST

 Oleme sageli kogenud, et vihmase ja sompus ilmaga läheb ka tuju alla, motivatsioon tegutseda on madal ja energiat on vähe. Paneme oma morni meeleolu ilmale süüks ja tunneme tihtipeale ka süütunnet, et päeval õiget minekut pole.

On ka inimesi, kes väidavad, et oleme kõiges oma reaalsuse loojad – peaksime suutma ise oma enesetunnet kujundada ning et kui meie sees on rõõm ja rahu, ei tohiks väline maailm ja ilm seda justkui mõjutada.

Kuidas on siis lood tegelikult? Loomulikult on arvamusi nii palju, kui on inimesi, kuid üks võimalus olukorda vaadelda on teha seda loodusrütmide seisukohast.

Kui lähtume sellest, et inimene on osa loodusest, siis mõistame, et ta on mõjutatav kõige looduses toimuva poolt.  Meie keha kui osa mateeriast teeb loodusega koos kõiki protsesse kaasa – kui paistab päike, oleme sama säravad ja kui taevas on hall, on ka meie meeleolu sarnane. Kuna kehas toimuvad protsessid mõjutavad teadvust, siis ongi nii, et füüsiline loidus ja raskus kutsub ka meeles esile vastava seisundi. Niisiis on see puhas keemia, milles tahte või mõistuse mõjutamisega vähe pistmist.

Küsimus ongi selles, mida kohtab inimene selles hallis sügavuses, kuhu tume taevas teda tõmbab. Kuna tihti on meil hingesügavustes peidus palju tumedaid energiaid – allasurutud kurbust või viha ning teisi läbitöötamata tundeid ja emotsioone, mida meil on raske taluda, siis nendega kohtudes kogemegi vastupanu ega taha madalamates sagedustes viibida. Nii panemegi oma seletamatu raskustunde ilmale süüks, tunnistamata endale, et see on meie enda läbitöötamata pagas, mis madalrõhkkonnaga lihtsalt aktiveeritud sai. Kui oleme piisavalt teadlikud, saame näha hallis ilmas võimalust oma kollidele otsa vaadata, need ära tervendada ning seega muuta selle tumeduse oma väeks ja potentsiaaliks ning hoopis kingitusena vastu võtta.

Kes oma tumedama küljega juba rohkem tuttav, saabki sünges ilmas näha kui väravat oma sügavaimate annete juurde ning sublimeerida kõik tumedused loomeenergiaks. Jumal pole ju loonud midagi hea ega halvana – kui võtame kogu eksistentsi tema täiuses vastu ja püüame mõista, mis millegi jaoks hea on, saame kõik loodusenergiad enda kasuks tööle panna.

Kindlasti on ka neid, kes väidavad, et sompus taevas sugugi meelehärmi ei tekita. Siis on tõenäoliselt tegemist väga töösse sukeldunud või süvenenud inimesega, kes oma ühenduse loodusega ja kõiksusega ilmselt ära lõiganud ning lihtsalt ei kogegi loodusjõudude stiihiat omal nahal. Need aga, kes sellega siiski suhestuvad, saavad ehedalt tunda ka kogu loomisvägevuse spektrit koos selles sisalduvate võimaluste vastandlikkusega.