Mis on üksteise jõustamine?

 

Oleme kõik kuulnud öeldavat, et “Kõik on üks” ja “Kõik on kõigega seotud” või et “Kõik, mis teed, teed endale.”  Mida aga see laiemas plaanis tähendab? Kas sellele võiks anda või sellest otsida mingit sügavamat või erilisemat tähendust ka tänases koroonamaailma kontekstis?

Oleme ju nõrkemiseni lugenud ja kuulnud arvamusi, pikemaid ja lühemaid arutlusi teemal, kuidas praegune aeg on meile kui kingitus, mis sunnib peatuma, endasse vaatama ja küsima, mis on see miski, mis on just minu eriline anne, mida olen tulnud siia maailmaga jagama ja mis mind ka piisava küllusega varustada võiks. Mis on see, mida tehes olen õnnelik ja rahul nii mina kui ka kõik kaaskondsed mu ümber, kes minu loodust osa saades tunnevad  end samuti puudutatuna energiast, mida mina oma loomingusse – tootesse, teenusesse või tegevusse - pannud olen.

Olles kontaktis elu pausiga, selle vaikuse ja seisakuga enda ümber ning lubades sellel ühineda oma sisemise vaikusega, saan kuulama hakata neid sosinaid, mis mu hinge põhjast jutuvada vahelt kuuldavaks saada soovivad. Saan kontakti oma väega. Kui kogen seda tunnet sageli ja see on mulle juba tuttav, siis tean, et see on just see seisund, mille pealt saab sündida midagi kaunist ja hingepuudutavat – olgu selleks siis luuletus või muusikapala, kunstiteos või kirjatöö, või ka ükskõik mis algatus või tegu, mis loob väärtust ja sütitab inimesi mu ümber. Kui olen aga alles algaja oma südamehääle kuulamisel ja tema sõnumite tõlgendamisel, on üsnagi kindel, et panen nii mõnedki märguanded ja aistingud kahtluse alla ning luban kõhklusel võimust võtta.

Siin tulebki mängu üksteise peegeldamine ja vastastikku oma mõtete, taipamiste ja tundmuste jagamine. Kui mul on hea sõber, kellega oleme ühel lainel ning kellele usaldan heietada oma mõttekäike, olgu teemaks näiteks minu anded, unistused ja sellega seonduv eneseteostus, siis tema, mind eelnevalt tundes ja praegu kuulates, saab kujutluses looma hakata oma visionni minu räägitust. Mina, nö kõvasti mõeldes, olen kontaktis teadliku osaga endast, alateadlik osa tuleb nähtavale aga alles verbaalsuse vabanedes ehk siis, kui mu räägitu jõuab vestluspartneri kõrvu. See on koht, kus tema saab mulle vastu peegeldada nii oma nägemust minust kui ka tunnetust minu ideest – sellest, mis eneseteostuse näol väljundit otsib. Ja siis tunnen mina ennast ära! Tunnen ära selle koha endas, mis on kogu aeg olemas olnud, kuid siiani veel kõhkluste ja ka teadmatuse .taga peidus, kuid nüüd sõbra peegelduse näol ja tema nägemuse poolt rikastatuna mulle nähtavaks tehtud. Sellele visioonivariatsioonile saan nüüd mina asuda kinnitama üha uusi ja uusi inspiratsiooniseemneid, mis vaid ootavad koosloome ja sünergia viljakat pinnast.

Ja niimoodi on see teekond lõputu. Sest mina kui algallika maapealne väljendus olen lõputu, Ja samuti ka kõigi võimaluste potentsiaal, mis meis igaühes peidus on ja vaid ootab materialiseerumist.

Me ei tohi iialgi unustada, et oleme kõikvõimsad loojad ja et me oleme siin Maa peal selles mängus kõik koos. Kui sina kohtud oma sisemise väega ja muudad enda säraga maailma seeläbi paremaks paigaks, muutub ta paremaks meie kõigi jaoks. Maailm muutub paigaks, kus meil kõigil on võimalus üksteise puudutusest innustununa tunda ära endas need kohad, mis on kannatlikuult väljapääsu oodanud, et realiseeruda loominguks, mis omaks võimet äratada meid kõiki ja saada ülendatud ise.

Oluline märksõna teineteise jõustamisel on ausus. Ausus aga võib endas mõnikord sisaldada oma varjukülge – kriitikat  ja siis tuleb ka sellel lasta kuuldavale tulla, kuid ainult läbi armastuse ja austuse. Kriitika vastuvõtmine eeldab muidugi ka adressaadi küpsust, et mitte tõlgendada seda pidurdavalt ega kuidagi tiibu kärpival moel. Kuid samas, olles kohalolus ja enesejaatuses, võib kriitika eluterve vastuvõtt endas kätkeda hoopis esialgse idee edassiarendust ning uusi arengusuundi.

Ma soovin, et meil kõigil jätkuks silmi ja kõrvu, südant ja kohalolu, nii enda kui üksteise jaoks, et oma tähelepanu ja hingepuudutusega puudutada seda silmale nähtamatut, mis vaid läbi sellest sündiva äratundmise õide puhkeda saab. Soovin, et me märkaksime, tunnustaksime ja toetaksime üksteist; jagaksime oma soojust ja valgust, sest sellest ei saa valgemaks ja selgemaks mitte ainult meie ilm, vaid ka meie kaasteeliste oma. Et meil jaguks jõudu ja tahet anda oma panust ja energiat sellele nähtamatule, kuid ometi nii ilmsele loomisjõule, mis üha mitmekülgsemat küllust käivitada võib. Ning meile jääb rõõm ja tänu, millest väestatuna saab kogu loomisring üha jätkuda ja avarduda. See kõik on eriti oluline just nüüd, kus oleme sisenenud uude ajastusse, mis juba olemuslikult on loomingulisust toetav ning kus meie soovid ja mõtted manifesteeruvad kiirelt. Oleme ajastus, mis energiatasandil piiranguid ei tunne – kõik, mida oma kõrgsagedusliku südameenergiaga soovida mõistame, saab manifesteeruda, kui vaid ise sellesse piisavalt usume. Just usk oma väesse ja kõikide soovide võimalikkusse on see energia, mis muutub kütuseks hetkel, kui visioon end ilmutab ja vormi valamiseks valmistub.

Uskugem endasse, uskugem oma kaaslastesse. Uskugem vaatamata kõhklusele, mis võib hinge pugeda.  kui asi, mis sündi ootab, pole varem ilmavalgust näinud ning on seega habras ja võib-olla ka aldis kriitikale. Kuid vaigistagem kriitik endas ning lubagem loovusel lennata ning toita nii enda kui kaasloojate hinge. Olgem tuuleks oma misiganes vaimuvälgatuste tiibadele ja lisagem neile sulgi seal, kus olamine hõredeaks läheb.

 

Lugu ilmus ajakirja "Müstilised Lood" 2021 märtsinumbris