Meeleolu hoidmisest

 

Olen täheldanud, et see, kas on hommikul tahtmist voodist üles tõusta, sõltub paljuski sellest, kas on vajadust end kuhugi minekule sättida või mitte. Kui silmi avades meenub peagi eesootav kohtumine, mis oma olemuselt toredate kilda liigitub, on särtsakas algus päevale loodud. Justkui oma vajalikkuse tunnetamine siin inimkoosluste virrvarris, kus pelgalt oma olemasolu ja loomuliku kulgemisega on võimalik panustada suhtluse abil loodavasse ja tunda sellest tekkivat tänulikkkust juba ette.

Kui aga terendab päev, mille struktuur ja seda toetav tegevus või olemine on puhtalt spontaansuse sünnitada, võib päeva koidikul kogetav meeleolu olla nii ja naa. On päevi, kus kontakt oma loojaolemusega on tugevam ja seega ka mõistmine sellest, et tundele eelnev mõte on tegelikult enese valida, on kohal. See on see sisemine distsipliin ja teadlik fookuse hoidmine, mis kindlalt püsides tugevneda saab ja sarnast – meeldivaid kogemusi – juurde võib tõmmata.

Olles aga lubanud meelel lappama minna ja negatiivseid mõtteid külla kutsuda, ning veel enam - neid ka ise uskuma jääda, on meeleolulangus ja samas noodis hommik garanteeritud. Sellest seisundist väljaronimise eelduseks on see, et mingi osa sinust püsib teadvel ja tuletab meelde erinevaid tehnikaid, kuidas end sellest seisundist välja aidata – olgu selleks siis emotsioonide vabastamine, märkamises püsimine, teadlikkuse hoidmine, endas vaatleja tunnistamine.  Kuna kõik algab alati otsusest, on ka siin rajale tagasisaamiseks olulise tähtsusega sisemine otsus, et soovin kogeda midagi paremat kui hetkel kogen, ning seejärel teadlikult oma seisundit muuta – küllap siis ka peegelduv reaalsus järgi tuleb ja järgmised sammud juba lihtsamaks teeb.