Järgne oma hingele

 

Panen siia kirja noppeid headest mõtetest ja praktilistest nõuannetest, mis ühisväljas olevana mu jaoks helisema on jäänud ja mida läbi enda interpreteerinud olen.

-          Me tuleme kõikidest olukordadest läbi, kui täielikult avame oma südame.

Jah, praegune olukord võib tekitada vastupanu, viha, rahulolematust, võitlust – ja need on kõik inimlikud tunded ja nende kogemine igati okei. Aga võtmetähtsusega on minu arvates see tunne selle kerkides vastu võtta, seda märgata ja lahti lasta. Mitte võidelda ega alla suruda, vaid märgata ja seejärel vabaks lasta. Siis saab meie sisse tekkida tühi ruum, süda saab avaneda ja saab kogeda seda, mis järgmisena tekib – olgu selleks siis kergus või rõõm, aga see võib olla ka kurbus või enesehaletsus, kui me varem ei ole endale nende kogemist lubanud. Ka siin on oluline mitte oma mõttega tundetugevust lõputult juurde kütta, vaid siis, kui kogu oma vaatleja tähelepanuga oled emotsiooni piisavalt intensiivistanud, tunned ära hetke, mil oled valmis sel minna laskma.

-          Kui tunne on õige, siis ära anna alla.

Ära reeda iseennast! Su süda alati teab – ka siis, kui mõistus teist juttu räägib. Su süda, mis su sisetunde kaudu on ühenduses su kõrgema minaga ehk selle osaga hingest, mis algallikas kohalolevana veel ennast mäletab, teab alati, mis sulle on parim.  See hingeosa, mis rõõmsa elevuse kaudu sulle endat märku annab, veel mäletab su hinge kutset – sinu asi on seda endale meelde tuletada ja sellele järgneda. Ning ära anna alla – ka siis mitte, kui  tulemust ei tule kohe, vähemalt mitte sellist, mida sina ootasid. Kuid ole avatud uutele tulemustele – sellistele, mis piiritu potentsiaalina su jaoks universumis ootel on. Sest millel põhineb visiooon –  su unistustel ja soovidel, mis aga vähemalt osaliselt toetuvad sellele, mis su varasema kogemuse kohaselt juba su kujutluses endale pesa teinud. Kuid jäta alati ruumi uuele – sellele, mida sa täna ei tea, kuid saad teada siis, kui peale komistamisi ja kukkumisi taas püsti söandad tõusta ja pilgu päikese poole suunata! Luba sel päikesel ära valgustada enda sisemised sopid, mis vaid ootavad, et sealsed varalaekad avad. Sa ei jõua nende aareteni siis, kui kõik su teed siledad ja sirged on. Käänakud meie eluteel on vajalikud just selleks, et näidata meile midagi muud – näidata seda, mis asub väljaspool mugavustsooni ja kuhu me mööda sirget teed ei saa.

Mõni asi vajabki vormi võtmiseks kauem aega. Aga on oluline mitte unustada, et potentsiaali kujul on ta meis olemas – on olemas see seeme, mille ise oma ideega, mis mõnikord pealtnäha nii habras ja õrn, sinna ise istutanud oleme.

Öeldakse – suured puud kasvavad aeglaselt. Ka meie peame usaldama aja kulgu ja mõistma, et see vili, mida ootame, võib küpsemiseks võtta aega. Peame usaldama, et kui me ei tea, mis viljaga täpselt tegu, ei saa me ka määrata valmimise aega. Ja iga kord me pole ka valmis vastu võtma seda, mida endale küsinud oleme, sest ka meie sees peab midagi küpsema, valmima – peab kasvama selleni, et tunda see ära.

Seega olgu meil püsivust ja kannatlikkust mistahes “oma asjaga” tegeledes ära oodata see ainulaadne kingitus, kuhu oleme salvestanud kogu oma hoole ja armastuse, töökuse ja järjepidevuse, et seda lahti pakkides saaksime üle valatud rõõmust ja tänust ning märkaksime selles üha uusi seemneid, mida idanema pannes ja mille kasvu ootel olles juba teame, et peagi ka õiteküllusega õnnistatud saame.